Laialehine kellukas "Alba"

Laialehine kellukas "Alba" - Campanula latifolia v. macrantha.
Püsik. Varred püstised, tavalised, 70 – 130 cm kõrged. Lehed karvased, alumised ümarad, südamekujulised, piklik munajad või munajad, ääred hambulised, lehevartega. Ülemised lehed varrelistuvad, lansetjad. Õied 3,5 cm pikad, asetsevad ülemiste lehtede kaenlas, moodustades haruldase peakujulise kobara. Õitseb juunis-juulis. Viljub augustis. Kultuuris 1576 aastast.
Enamkasutatavad sordid: „Alba“ - õied valged; „Brantwood“ - õied lillad; „Macrantha“ - õied suured tumelillad.
See kelluke talub varju kuid ei talu liigniiskust. Paljundatakse jagamisega peale õitsemist või seemnetega. Annab isekülvi ja tihti muutub umbrohuks.
Kasutatakse üksikistutuseks ja rühmana, miksbordüürides ja lõikeõiteks.
Agrotehnika. 
Mullastiku suhtes pole kellukad nõudlikud, kuid paremini kasvavad hästi haritud toitaineterikkal neutraalsel või kergelt aluselisel mullal. Kasvukoht peab olema hea drenaažiga kuna kellukad ei talu talvist seisvat vett, juured külmuvad, samuti ei kasva nad aladel kus on kevadine ja suvine liigvesi. Värsket turvast ja sõnnikut anda ei tohi kuna koos nendega võivad hakata levima seenhaigused. Enamik liike kasvab neutraalsel või kergelt sooldunud mullal, aga habekellukas kergelt happelisel. Liigid mis kasvavad looduses kaljudel, vajavad kergelt lubjakat mulda.
Hooldus: kevadel antakse enne taime kasvama hakkamist lämmastikku või kõdusõnnikut (400 g/10m2-le). Õievarte moodustamise ajal antakse mineraalväetist NPK (10-15 g/m2-le). Suve esimesel poolel enne õitsemist tuleb rohida ja mulda kobestada. Enamik kellukaid ei vaja kastmist, ka kuivaga kastetakse vähe. Erandi moodustavad metsa- ja rannaäärsed liigid (laialehine, teravatipuline). Kui võtta ettevaatlikult ära närbunud õied ja kuivanud õievarred võib õitsemise aega pikendada. Õievarred mis on jäetud seemnete jaoks lõigatakse ära kui on moodustunud seemnekambrikesed kuid enne nende avanemist. Septembri lõpus, oktoobri alguses lõigatakse kõik varred mullapinna lähedalt maha. Ümber istutatakse neid kevadel või sügisel. Varakevadel (peale lume sulamist) võib neid ümber istutada kui neil on tugev juurestik.
Nõrgema juuresüsteemiga liike istutatakse mais kui muld on soojenenud. Sügisel on seda parem teha augusti lõpus, septembri alguses, et taim jõuaks enne külmade saabumist juurduda. Mõned liigid kannatavad ümberistutamist kogu vegetatsiooniperioodi vältel, isegi õitsemise ajal. Soovitav on istutada suure mullapalliga, et vähem vigastada juuri. Kasta tuleb istutusauku enne istutamist ja taime ka peale istutamist. Talvekatet vajavad ainult lõunapoolsed liigid. Selleks kasutatakse kuivi lehti, turvast või kõdusõnnikut 15-20 cm paksuselt kuid mitte rohkem.
Paljundamine: seemnetega, põõsa jagamisega, pistikutega, juurevõsudega ja rohtsete võrsetega. Taime paljundamine oleneb bioloogilistest iseärasustest, tema vormist ja sordist. Üheaastaseid paljundatakse ainult seemnetega, kaheaastaseid seemnete ja kevadiste võrsetega.

Eng.: Giant Bellflower, Great Bellflower, Steeple bells, Wide-Leaved Bellflower. Suom.: Isoukonkello. Sven.: Hässleklocka, jätteklocka, skogsklocka, skogstvål, vanlig hässleklocka.